Vanal fotol olev Keila kirikuplats on olnud Keila keskuseks juba sajandeid.
Ümbruskonna kõrgemat paika on nimetatud ka Keila mäeks. See sobis asukoha poolest kiriku ehitamiseks.
Praeguse välisilme sai kirik alles 19. sajandi keskel.
Üks markantsemaid ehitisi oli kirikuplatsi ääres asuv osaliselt juba Rootsi ajast pärinev pikk hoone, mis ulatus praegusest Ülesõidu tänavast kuni Raeapteegi hooneni.
Kirikuplatsil on pikk laadatraditsioon, mida jätkavad tänapäeval Keila Päevad.
Keila jaam ja esialgne jaamahoone valmis 1870. aastal,
see oli praegusest väiksem, jaamahoone ehitati
tüüpprojekti järgi Jamburgi raudteejaama eeskujul.
Jaamahoone juurdeehitus ja uus, kivist veetorn valmisid 1926. aastal. Sellisel kujul on hoonestus säilinud ka tänapäeval.
Keila jaam täitis oma funktsiooni üle saja aasta kuni
1990. aastate lõpuni, mil sulges oma uksed reisijatele.
Hoone jäi tühjaks. Lagunenud ja vahepeal põlenud
jaama hoone läks erakätesse, restaureerimist alustati
2005. aastal. Töödega jõuti lõpuni 2007. aastaks, mil
maja I korrusel avas uksed kohvik Kegel, mis tegutsebsiiani.
Alles vaid kaupmees Buschile kuulunud valge kivihoone - tänane Raeapteek (Keskväljak 5). 1920tel ehitatud maja oli kauplus, hiljem alevivalitsus, hiljem täitekomitee. 1970tel tehti kapitaalremont.
Fotol esiplaanil paiknevates puumajades pidas kaupmees Karl Inder 1930ndatel pagaritööstust, lihakauplust, vorstitööstust ning laia kaubavalikuga talurahvapoodi. Hoovis paiknesid vorstitööstuse abihooned ja tapamaja. Puuhoonetele sai saatuslikuks 1933. aasta juulis puhkenud tulekahju.
Arhitekt Arnold Väli projekteeritud modernne kivimaja kerkis 1934. aastal. Hoonesse mahtusid vorsti- ja pagaritööstus, mitu korterit ning kaubanduspinda.
1936. aastal valmis ka väike maja, kus praegu asub autokaupade pood.
Selle kõrval paiknenud Saguri elumaja hävis 1944. aasta lahingus.
Tänase ilme omandas Keskväljak 3 hoone 1970ndatel juurdeehitusega. Hoones on läbi aegade koha leidnud paljud kauba- ja teenusepakkujad juurviljapoest valmisriietekaupluseni. 1986.aastal avati seal tänaseni tegutsev bistroo Gnoom.
Apteeker Georg Sarmo (1862-1931) oli Keila ettevõtja ja seltskonnategelane.
Lisaks apteegile jõudis ta Keila kirikuplatsi äärde 1904. aastal ehitatud puumajas pidada pudukauplust ning rohu- ja värvipoodi. Aastal 1940 riigistatud apteek püsis samas hoones 1950. aasta kevadeni, kui anti käsk vabastada ruumid Keila Rajooni Täitevkomiteele.
Püsti jäänud osa majast ehitati 1950ndatel ümber korteriteks, mida kasutasid kooliõpetajad. Nn õpetajate maja lammutati 1986. aastal. Täna asub selle kohal tühi plats Keskväljak 8a hoone kõrval.
Tänase Uue tänava algusesse valmis 1909. aastal Tuletõrjujate
seltsi hoone, nn pritsimaja, millest sai Keila kultuurielu
keskus.
1935. aastal nimetati „pritsimaja” ümber
Keila Rahvamajaks, kus toimunud peod olid kuulsad
kaugemalgi ja olid alati väga rahvarohked.
1940. aastal läks hoone taaskord sõjaväe kasutusse ja 1941. aasta
augustis „pritsimaja” süüdati ja hävis tules.
Tänapäeval asuvad „pritsimaja” krundil Uus tänav 1
ja 1a elumajad.
Keskväljakul asuv Keila kultuurimaja on erinevate
huviringide ja kultuuritegijate kooskäimise kohaks
olnud alates 1956. aastast. Kultuurimaja on ehitatud
korduvkasutatud projekti järgi, mille eeskujuks oli arhitekt Arnold
Matteuse Antsla kultuurimaja. Hoonet on
korratud veel Jõhvis, Orissaares ja Vastseliinas.
Kunagise köstrimaja asemel paikneva hoone ehitustöid alustati
1954. aastal Eesti Põllumajanduse Ühistute rahaga.
Samasse hoonesse kolisid 1957. aastal ka Keila raamatukogu ja lasteraamatukogu, mis alates 2012. aastast asuvad Harju maakonnaraamatu
kogu nime all Keila Kooli hoonekompleksis.
Pildil on köstrimaja eelmise sajandi algul. Hoone täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid köstrimajana kasutati seda 1928. aastani, kui koguduse eestvedamisel ehitati hoone kõrvale uus köstrimaja. Vana hoonet kasutati edasi kirikumehe eluruumidena ning leeritundide läbi viimiseks. Saatuslikuks said köstrimajale sõja-aastad. Maja kandis kahjusid juba saksa okupatsiooni ajal, kui seal hoiti vene sõjavange, kuid lõplikult hävis see 1944. aastal Keila lahingu järel puhkenud tulekahjus. Tänasel fotol jääks köstrimaja vasakus nurgas paikneva kultuurimaja alla, nii et 1991. aastal oletatavale köstrimaja asemele paigutatud Keila hariduselu 300. aastapäeva tähistav mälestuskivi asub õigest kohast pisut eemal.
Paldiski mnt ja Jaama tänava nurgale 1977.aastal rajatud puitehitises oli algselt Õllesaal, mis oli tuntud Keilast kaugemalgi. Näiteks Kloogal aega teenivad sõdurpoisid külastasid õllesaali õllekõrvase väga maitsva grillkana pärast. Alkoholimüügi piiramise tõttu kaheksakümnendate aastate lõpus kujundati “õllekas” ümber Männi kaupluseks. Hiljem töötas samas hoones veel grillbaar, kohvik, kasutatud riiete kauplus ja taarapunkt. Pärast seda oli hoone pikka aega kasutuseta ning 2007. aastal see lammutati. Tänapäeval asub Paldiski mnt 5 krundil 2014. aasta juulis valminud uus energiasäästlik neljakorruseline maja, kus on 31 kahe-, kolme- ja neljatoalist korterit.
Keila alevi maa-ala oli algselt küllaltki väike. Läänes oli piiriks mets, idas jõgi, lõunas raudteetagune ja põhjas Paldiski maantee äärne maa kuulus mõisale. Muutused tõi 1919. aasta maareform, millega mõisa maad anti üle vallale. Nii loodi raudteest lõuna pool asuvad Ohtu tee ja Jõe, Aia ning Tähe tänavad. Paldiski maantee äärne maa-ala jaotati 1924. aastal ehituskruntideks ja loodi Pae ning Piiri tänavad, kuhu ehitati elumajad. Nende juurde rajati puu- ja juurviljaaiad, mille saadusi käidi müümas ka Nõmme turul.
Pae ja Piiri tänavate ilmed muutusid 1970ndatel, kui elamuehitus Keilas hoogustus. Varasemad eestiaegsed väikeelamud asendati 5-korruseliste paneelelamutega.
Keila lõunapoolne osa on eelkõige aedlinn, mille kujunemine 1930. aastate langes kokku üleriigilise kodukaunistamiskampaaniaga ja piirkonda hakati teadlikult aedlinnaks kujundama.
Vana foto on tehtud arvatavasti 1950. aastate lõpus, kui ehitati esimesed elamud Koidu tänavale. Paljud elumajad Lõuna-Keilas on ehitatud inimeste endi poolt ja materjalidest, mis kättesaadavad olid. Aja jooksul on sealseid maju renoveeritud ja ümberehitatud. Samuti tükeldati suuri kinnistuid väiksemateks, mille tulemusena kasvas piirkonna hoonestustihedus.